Järjekorde must do hike- KOKO HEAD!!!

Käisime ükspäev Koko headis hikimas. Kõik hirmutasid mind enne minekut juba oma jutuga ära, et see on sama hull kui Stairways to heaven(mis on päriselt ka mega raske ja õudne), aga tegelikult oli see suhteliselt lihtne. Kui välja arvata see keskpäevane kuumus, siis oli see täiesti okei. Meie enda süü, et me sinna täpselt keskpäeva kuumuse ajal jõudsime. Me oleme unekotid ja ei suuda vara üles ärgata. Plaan oli minna kella 9 või 10 ajal, aga kohale jõudsime kell 12, täislaks päikest pähe. Okei, nats oli see ka busside süü, sest siin need ju graafiku alusel ei liigu, jumalast suvaline teema siin sellega. Jõudsime siis õnnelikult kohale ja oioi mis vaade alt oli. Guugeldasime, et see üles minek ei võta üldse kaua aega tegelikult, see lohutas nats. Hakkasime siis marssima...tee sinna üles on vana katkine raudtee, suhteliselt suured astmed, esimese 15 astme peale oli juba kops koos ja pulss kolm tuhat...siis väike vee paus ja edasi! Loobumise tunnet ei olnud sekundikski kuigi suhteliselt raske ja palav oli ikka. Vahe peal mäele selga pöörates ja vaadet nähes tuli jõudu jälle juurde. Ülevalt avanes meile jälle mega ebanormaalne vaade, super :) Selliste vaadete pärast on mõtet verd ja pisaraid valada, sest see tõesti ongi NII ilus. Veetsime seal jälle mingi poolteist tundi, tegime iga vaatega pilti ja kaansime vett. Seal oligi nii tuus see, et sul oli nii palju erinevaid vaateid. Peaaegu terve väike Oahu oli peo peal :) Kõik kõige ilusamad rannad ja orud tundusid nii lähedal olevat ja tuul mis meid peaaegu pikali lükkas oli eriti soe, kuid samas värskendav!

Tagasitee oli küll lihtsam...polnud vaja nii palju ähkida ja puhkida, pulss püsis normaalne, aga põlved tahtsid mul ja Ursikul natsa alla anda...noh vanad inimesed nagu me oleme, põlved ei pea enam. Hea, et ninapidi alla ei veerenud sealt :P Pihel ja Annika panid mingi spurtides alla sealt, mina, Kertu ja Ursik jalutasime vanainimeste kombel tasapisi järgi. Kõik jõudsid ilusti ilma kukkumiseta alla :)

Pärast matkamist premeerisime end kohaliku päris burgeri ja vaadisiidri õhtusöögiga! Siit need kilod tulevad, juhheiii!

Kõik koos :)

maailma äärel

...raske tee alla

...raske aga ilus.

Sellise armsa jõekese ääres sõime õhtust!

Tervist kalorid!

Sõber Alari joonistas selle Koko Headi tippu eelmine aasta :) niiäge

IOLANI PALACE!

Võtsime Ursulaga ühel vabal päeval ette muuseumi ringi...lõpuks!! Otsustasime täielikeks turistideks hakata, kaamera kaela, maps välja (okei iphone oma küll aga siiski),klapid pähe ja audio guide tööle. NII tore oli. Meil tekkis tunne nagu oleksime jälle kahekesi kuskil reisil, Euroopas, kus päriselt ka eksisteerib mingi kultuur ja muuseume on jalaga segada, heas mõttes. Meil siin satub kuidagi alati niimodi, et kui on minek kultuuri vaatama siis me läheme Ursulaga kahekesi, meil see klapp kuidagi parem ja hea rahulik on olla ka:) Palace oli mega äge. See audio guide on küll to the max turistikas, aga teeb asja huvitavaks ja selgeks nagu seebivesi. Kõik oli nii ilus ja väljapeetud ja puhas! Veetsime seal 2 ja pool tundi, aeg jooksis nii ruttu, et teistesse muuseumidesse enam ei jõudnudki. Lõime käega ja läksime kohalikku bar35 happy hourit nautima, kus on üle 280 erineva õlle! Go crazy...sain jälle päris Guinessi juua!

Pildid räägivad ikka enda eest :)

õnnelik turist

Teisipäeva soodushinnaga kinoõhtud!

Jee me täitsa localid, omame isegi kinopiletite sooduskaarti nüüd:) Iga teisipäev on kinos piletid poole hinnaga. Kuna mul oli selg nii haige, et tööle ei võimaldanud minna neljaks tunniks seisma, siis otsustasime, et lähme teeme ühe kinoõhtu. Loomulikult jäime me oma filmile pool tundi hiljaks, noh aloha time ikkagi (loodan, et see Eestisse minuga kaasa ei tule haha). Otsustasime siis hoopiski teise filmi kasuks, mis oli ka väga tuus! ''We are the Millers''- küll ta varsti Estisse ka jõuab :P

Ebanormaalne, siin on popcorni refill...küta palju tahad, täiesti segased. Ma saan aru, et okei cocat saad refillida, aga et popcorni ka. Ostsime siis kolme peale kaks suurt popcorni ja kaks jooki...loomulikult sai nendest popcornidest juba enne filmi süda pahaks, haha...aga pakk tuli ikka lõpuni süüa ju !

Hellitasime end päris toiduga- Tere Kreeka restoran!

Ärkasime hommikul Ursulaga üles ja mõtlesime, et täna teeme muuseumi päeva...Hakkasime siis oma tarka raamatut sirvima ja avastasime, et kõik muuseumid pannakse juba kell neli kinni. Ja kuna me nii unekotid oleme, siis võime nendest muuseumidest ainult und näha. Okei, koju passima ka ei jää kui juba kleit selga aetud on. Avastasime raamatust ühe laheda Kreeka restorani ning suu hakkas vett jooksma...oligi selge, täna on meie Kreeka päev :) Guugeldasime siis endale erinevaid restorane ja lõpuks sattusime kuskile Waikikist päris välja kohalikku restorani. Toit oli muidugi jumalik! Raha läks ka korralikult, aga lõppkokkuvõttes, kumb on tähtsam? Kas iga päev endale 15 doltsi eest uus kleit osta või koguda mõnusaid mälestusi heast toidust, veinist ja tundest, et elus on ka muu toit kui muna ja peekon. Lahmisime endale kõike head ja paremat lauale ja lihtsalt istusime ja nautisime kahekesi, muljetasime oma Kreeka reisi järjekordselt ja tundsime elust rõõmu :)

kõik paremat omnom!

minu nunnukas

see restoran ei olnud küll mingi fäänsipäänsi aga see oli armas suva nurga tagune kohake :)

World famous cinnamon rolls- CINNABON

Lihtsalt karju appi mis asjad neeed onnn!!! Tere maailma parimad kaneelirullid. Ilmselgelt said kaneelirullid meie jaoks uue tähenduse. Korra maitsed- tagasiteed ei ole, for real. Okei, need on küll nii magusad, et silmad kukuvad peast välja....aga kui palju vanilje kastet ja kui pehmed ja soojad....issand see on nagu unenägu :) Üldse ei imesta, et need on maailma kuulsad!!!

http://www.cinnabon.com/ tsekkige no!

Ma sooviks, et saaksin neid Teile eestisse transportida kuidagi kui tulen. Oh my...

Natuke halba ka mu heas elus...moraal: ärge ostke endale N9 !!!

Kui kõik on hästi, siis miski peab ju ajusid ka välja sööma. Kuigi siin lahenevad probleemid ise, siis telefonid ise terveks ei saa. Jummalast nõme variant, telefon nagu oleks aga samas nagu pole ka. Helistada saab, kui auruveduri kutsehelinat ja kommipaberi krõbinat eirata, kuid kui mu boss on harjunud iga päev mulle umbes 18 sõnumit saatma ja ma neid avada ei saa, siis tahaks ikka natukene röökida küll. Mul oli nii hea HTC siin ju, kolakat annaks neile, kes ära varastasid:(  Ma ei tea mis ajuhälve sellel mu roosal telefonil lambist tuli, aga tüüp hakkas ise lihtsalt kõike kustutama- pildid, muusika, numbrid ja sõnumid...saan iga päev mingi 5 sõnumit ja ühtegi ei näe, kõik kustuvad avades.
Kas keegi mu tarkadest sõpradest äkki oskab öelda miks N9 armastab lambist sõnumeid avamisel lihtsalt ära kustutada?:)

ette tänades,
Teie Mäduuu :)

Pokaalist veini joomine- milline õnnistus!!!

Kummardused ja kallidpaid mu toakaaslasele Pihelile, kes töötab Il Lupino itaalia restoranis ja kes omab toredaid managere. Nimelt kutsus üks Piheli sõber/manager (peakokk James) meid siis sinna restorani sööma...See on üks kallimaid ja paremaid itaalia restorane siin Waikikil (vedas meil, mingi vaheldus omletile). Niii tore oli end üle pikapika aja ilusti riide panna, kleit selga, soeng pähe, huuled punaseks ja minek! Ohh kuidas mulle meeldivad restoranid- valged linad, perfektne teenindus ja mahe taustamuusika. Tellisime endale pudeli Pinot Grigiot ja suuresuure taldriku juustusingi antipastit, mmmm....tere mu armastatud prosciutto! Kirss tordil oli Jamesi vanaema retsepti järgi tehtud toorjuustu kook marjamoosiga. Niii nii tore oli, tundsime end jälle tsiviliseeritud inimestena :) 

Kuna peale restoranis käiku oli meil see mõnus tunne keres, ei raatsinud me kohe koju magama minna. Otsustasime siis ühte rannabaari värvilisi kokteile jooma minna. Sinna jõudes avastasime, et meie Upstairsi manager töötab ikka veel pühapäeviti seal ning see kokteilitamine muutus sekundiga veelgi lõbusamaks. Polnudki ammu selliseid vaevaga tehtud värvilisi ja ananassi lõikudega kokteile joonud :)

Natuke aimu meie restoranis käigust :)...

...ja natuke aimu ka rannabaarist!

Koduteel hakkasime mõtlema, et nii lahe, et me alati pühapäeviti midagi mõnusat ja hingele teeme. Terve nädal on nagunii töötatud ja siis pühapäev on selline MEIE päev, kus me ikka proovime miskit teistsugust endale välja mõelda....ja veel toredam on, kui need tegevused meie juurde ise tulevad :)

aitäh aitäh aitäh

kallidmusidpaid!

http://www.illupino.com/index.php Selle restorani lingikene:)