Minu hullumeelne reis on lõpuks alanud...
Alles oli oktoober ja see kõik tundus nii nii kaugel minust olevat, ja nüüd istun siin Seattle lennujaamas juba kolmandat tundi, midagi kohale jõudnud veel pole, seljataga 10h lennureisi ja ees ootamas veel pea 6 tundi. Ma ei osanud sellest kümne tunnisest lennureisist eelnevalt mitte midagi arvata, kuid woow kui pikk ja ebamugav see oli...mina kui pisike inimene, peaksin oma lühikeste jalgade üle õnnelik olema, aga see lend tegi isegi minu koivakestele liiga. Tegelikult on kõik meil siiani väga ladusalt läinud, kõht on täis ja enesetunne ka suhteliselt arvestatav...uni on, vist, ega väga hästi aru ei saagi kas on. Imekombel on isegi aeg täitsa kärmelt jooksnud, lennureis 20 minutiliste unepausidega ja suure koguse fuudsiga möödus käbe ja isegi siin Seattle lennujaamas passimine on jumala edukas. Vaatan koguaeg kella ja võrdlen ajavahet...kõik Teie juba Eestis magate, aga meile vaatab siin suurtest akendest vastu pilvine keskpäev...Umbes 8 tunni pärast toetame oma varbad Hawaii pinnale, lõpuks... ja siis algab kodu tänava otsing...täpsemalt üritame üles leida koha kuhu meil täna öösel crashida lubati. Loodan, et kõik kulgeb siis ilusti...On aeg teha esimene ost dollarites, lähen soetan endale nüüd selle ulme seina adapteri, et oma elektroonika asju laadida saaksin.

Seniks kallidpaid,

Teie Mädleen