Tagant järgi tarkus

Lõpuks suutsin siis ajurünnakut tehes teile kõik tagant järgi kirja panna, head lugemist! Ja ma üritan enam mitte NII pikka vahet jätta, aga ma ei luba midagi....sest ma olen ju ikkagi Hawaiil :)

Hästi suured kallidmusid kõigile sinna Eestisse...ma kuulsin, et teil seal soojemaks läinud, thihi...
Aaa tuusa Jaanipäeva kah, me lähme kõikidega eestlastega Makau beachile enda jaane pidama, loodame poest mingi arvestatava vorsti käntsaka ja lihatüki kah leida.

Üks kord elus peab sellises kohas ka Jaane veetma :P

Parim töökoht mida tahta- CLUB UPSTAIRS

Me oleme seal tööl olnud juba 3 nädalat. Saime selle töö täiesti suvaliselt sinna klubisse pidutsema minnes...jäime managerile silma kui kamp tantsuhulle ja naeratavaid tüdrukuid, ja nõnda see läkski. Need kolm nädalat oleme me teinud selle klubi jaoks peamiselt promo tööd, lisaks ka hostessina ukse peal inimesi tervitades ja käepaelu pannes. Manageri eesmärk on meist siiski teha coctail waitressid. Siin Hawaiil on see klubi süsteem natukene teine...sa saad endale joogi nii baarist osta kui ka on olemas coctail waitressid kes ise sinu juurde tulevad ning tellimusi võtavad ja selle joogi ka sinuni toimetavad. Selleks, et seda tööd teha peab olema baaridaami kollane kaart. Jamasime selle saamisega kõik need kolm nädalat, sest selle jaoks oli vaja social security numbrit mida meil ei olnud sel hetkel...seega pidime ootama selle saabumist ning siis uuele katsele minema. Lõpuks on see meil taskus ja eile olime meie Kertuga juba esimest päeva Upstairsis ka coctail waitressid, mitte enam faliku jagajad või hostessid. See on palju huvitavam ja kiirem töö...pead koguaeg valvel olema ja inimeste nägusid meelde jätma(mis on kõige raskem osa). Õnneks pole see klubi väga suur, et ka liikuvad kliendid uuesti üles leida :)

See on pilt õhtust kui me esimest korda tööle läksime

Meie meeskond seal klubis on täiesti ideaalne. Enamjaolt kõik on eriti sõbralikud ja abivalmis. Manager on kõige armsam inimene üldse, seda on kindlasti raske uskuda, kuid nii see on. Ta on alati kõigi eest väljas, ta ei tekita töökeskkonda kus sa pead koguaeg närvis olema, et keegi jälgib sind ja näitab näpuga koguaeg. Kuna see nii uus klubi on siis üritame me kõik koos terve tiimiga sellest ühe ägeda klubi valmis voolida. Seetõttu on ka Davy(manager) sellise lahtise suhtumisega, et proovime kõik variandid ära. Tee ja kuku läbi on parem variant kui üldse mitte teha. ,,Trying is failing, you have to DO it!''

Sellel klubis on ka pizza koht...tasuta pizzast võib paksuks minna. Ja see on reaalselt parem kui Stefani, trust me!

Läksime tööjuurde koosolekule...ja lõpetasime jälle nagu ikka!:)

Täna on meil Upstairsis GRAND OPENING pidu, kaks tundi tasuta alkohol ja pizza...tuleb üks töökas õhtu meie jaoks, kuna me nüüd coctailima peame!

Minu armas smoothie place

Natuke asjalikku juttu ka...ega ma siis siin ainult pidutse ja päikest võta.
Mul on üks töö nüüd lisaks. Sain ühte armsasse organic smoothie kohta tööle. Seal käib see asi küll mustalt, aga see mind ei heiduta. Omanik Elizabeth on kõige ägedam ja armsam naine üldse. Juba teisel päeval lasi ta mulle oma poekese võtme teha (kõige armsam võti mida ma näinud oled- roheline ja lepatriinudega) ja usaldas selle mulle, seega seal pole mingit varianti et keegi mulle palga koha pealt koti pähe tõmbaks. Ega see palk seal mingi suur pole, aga abiks ikka...ja seal on nii nii tore olla. Seal smuutisid tehes on selline tunne nagu sa oleks kodus, omas köögis neid valmistamas. Miinus pool sellel on see, et ma pean sinna kliente meelitama. Kuna see koht on ainult 6 kuud vana, siis ei ole seal mingit arvestatavat klientuuri veel tekkinud ja minu ülesandeks on seda tekitada. Active product sale...aaahh on päevi kus ma seda tööd nean ja jonnin seal omaette...kuid kui jälle kiiremaks läheb ja kliente on siis tunnen kui armas, lihtne ja tore töö see tegelikult on. Isegi kui mõni päev kassa väikeseks jääb siis Elizabeth alati kiidab ja motiveerib paremini tegema...see annab jõudu järgmiseks päevaks juurde :)
Kuna ma seal vaid 2-3 korda nädalas tööl olen, siis mõtlesin, et otsin endale siin rahulikult veel ühe töö...kui muidugi õnnestub. Sest teine kindel töö on mul ööklubis ja see ei segaks päevast tööd...ja mida rohkem vaeva näha, seda lõbusamalt ja vabamalt saab hiljem oma paychecke laristada :)

Siuke nunnu kohake

Veel sünnipäevasid

Kuna ma laiskvorst teile siin tagantjärgi postitusi teen, siis tuleb mul aegajalt jälle miskit uut meelde. Üks päev oli JAANI JA ALARI sünna kaa!
Tegime kuttidele valgetsoksi koogi maasikatega ja ostsime kõige sobivamad kaardid ja kingituse. Väike sünnipäeva tähistamine toimus seekord rannas suure kamba eestlastega. Koju saime enamvähem normaalsel ajal(mina vähemalt)...ja hommikul läksime sunnipäeva lastele hommikusööki valmistama.

Hommikune söökla

Süvenenud söödikud (ma ei tea mis värvi mina siin pildil olen, aga tundub et hakkan vaikselt rassi muutma)

Meie kalli URSULA sünnipäev

See sünnipäev kestis Ursula jaoks kokku 37h...neverending b-day party. Ma usun ja siiralt loodan, et see oli tema jaoks üks meeldejäävamaid sünnasi...nohh, ikkagi Hawaiil ju :)
Tegelikult nägime meie ka ikka päris kõvasti vaeva...aga kes siis ei näeks, parima sõbranna jaoks võib ju pingutada küll, eriti kui saame seda teha kõik koos kõige ägedamate inimestega.
Alustuseks ignoreerisime me Ursulat terve päev, saatsime ta üksi randa ja koju ei lubanud. Nägime terve päev vaeva tema üllatusvideo tegemisega. Kogusime kokku kõik tema sõbrad siin Hawaiil, otsisime Ursulaga seotud kohad kus filmida ja lasime kõigil öelda oma õnnesoovid kaamerasse...see tuli absoluutselt kõige ägedam video...me ei osanud üldse nii korralikku tahta, kuid kuna meil on siin väikene filmimeeskond ja kutid kes viitsivad,tahavad ja aitavad, siis saime selle unelma tõeliseks teha, SUUR AITÄH NEILE!-Jaan ja Alari:)
Videot näete siin http://vimeo.com/68810606
Kuna pidu pidi toimuma 19na õhtul siis alustasime juba üllatustega 18 öösel vastu 19ndat. Läksime koju, Urs juba magas, sadasime talle voodise prosecco ja ise tehtud brownie koogiga :) Laulsime talle...ta magas, mitte midagi ei saanud aru...nii armas. Tegime siis selle prosecco ringi oma seltskonnaga ja läksime tuttu.

Lendasime voodisse

Meie õnnelik cupcakesidega

,,Ma ei saa mitte midagi aru?!?!!''

...veel ei nutnud!

Hommikul kell 6.30 ärkasime meie neljakesi tsikkidega üles ja tegime salaja Ursi telefoni pealt ta vanematele Skype kõne, et nad saaksid ise oma häälega õnnitleda. Ursula ainult vaatas unesegaselt seda telefoni ja ütles ,,Ma ei saa mitte midagi aru, millal see filmitud on?''
Terve järgmise päeva olin mina tööl, kuid teised tegid Ursule hommikusöögi ja nautisid kodus. Õhtul oli meil ette planeeritud pidu oma klubis Upstairsis. Panime VIP laua kinni ja sebisime soodsa hinnaga joogid ja ostsime poest hästi värvilised cupcakesid ja alt korruselt saime laadungi pizzat meie manageri poolt (jaaa, meil on maailma parim manager). Näitasime seal suurel ekraanil seda üllatus videot. Ja minul jäi suu lahti, sest Ursula vana karm muti ei nuta selliste asjade peale peaaegu mitte kunagi, kuid jesss, seekord saime talle pisara silma!!! Ilmselt oli see ta vanemate saadetud klipi tõttu...skeemid skeemid, kõik oli korraldatud.
Nii hea on teha selliseid üllatusi kui kõik osalejad pingutavad ja viitsivad ja aitavad...ja eriti veel kui kõik läheb täpselt nii nagu vaja.

Video making of...iga üks omas kohas :)

Mõtlesime siin, et endalgi võiks suvel sünna olla...mina talvelaps saaks elus kordki päikesega sünnipäeva :)
Teinekordki teen selliseid üllatusi kui tiim on niivõrd super!
Pildid panen mõni teine päev...need on ikka veel kuskil kaameras, seni nautige seda mega ägedat videot!

MEIE PÜHAPÄEVAD

Pühapäev on puhke päev, noh see ei loe, et ma enamus pühapäevad tööl olen. Aga siiski, on see selline meie oma päev, kus me lihtsalt aeleme ja tunneme elust rohkem mõnu kui mõnel teisel päeval. Selliseid aeglaseid ja mõnnasid päevi peab siin enda jaoks tegema, et rutiini mitte sattuda:)
Me oleme iga pühapäev midagi teistsugust teinud. Tavaliselt proovime ikka kõik oma viis naiskat kokku saada ja siis miskit põnevat välja mõelda, kuid vahel see ei õnnestu. Eelmine pühapäev juhtus nii, et ühel Kertudest siin Hawaiil oli kaamera meile külla tulles kaasas...ja ta teab mida sellega teha, väga hästi! Otsustasime siis, et läheme teeme ilusaid päikeseloojangu pilte. Jäime oma sättimisega nats hilja peale...ega siin see päike oma loojumisega meid ei oota, aga see ei kohutanud meid ja lõpuks saime ikkagi super ilusad pildid. Aitäh kallile Kertule :)
Siin on mõned ilusamad nendest piltidest...

Pärast pildistamist läksime Food courtile sööma ja avastasime seal keset Food courtsi asetseva pisikese Hawaii. Tegelikult oli see üks baar, mis oli nii hubaselt sisustatud ja sätitud, et seal sees olles sai sellest rahvamassi kärast imekombel täitsa eemale. Jõime seal real pineapple pina coladat ja mai tai.

See oli nagu pina colada smuuti 

Jälle naeratab

Saime enda pühapäeva jällegi kogemata huvitavaks ja meeldejäävaks muuta...siin on see nii lihtne.

Kertu tumblrist saate vaadata vägevaid hästi tabatud hetki Hawaiist

http://minuhawaii.tumblr.com/

Saime esimese hikingu to do listist maha tõmmata! Olomana Trail- cheeeckkk...

Kuna üks sõber oli mulle juba kaks nädalat pinda käinud, et lähme trippima, siis ühel vabal päeval ma lõpuks nõustusin ja krabasin oma naised ka kaasa...kahjuks Annika pidi tööd tegema, aga noh keegi peab ju peret ka üleval pidama eks.
Tegelikult oli meil selle sõbraga väike möödarääkimine. Ta ei öelnud konkreetselt et tegu on päris hikimisega. Mainis umbes, et lähme randa ja tripime ringi ning veits hikime ka. Naised nagu me oleme, panime beachi riided selga, plätud jalga, rätikud kaasa ja kõik käekotti. Esimese asjana naerdi meid kohe välja, ,,Võtke oma roosad püksid jalast ära, need saavad mudaseks'', ,,Edu käekotiga'', ,,Pange kreemi peale, muidu sääsed söövad teid ära'', ,,HAHA te olete plätudega? Edu''...Ja kõik need laused saime me kaela alles mäe all. Mõtlesime, et noh tagasi teed pole, et küll me hakkama saame. Noh saimegi, kuid päris valus oli. Tagasi teel läks Ursulal üks plätu puruks ja ta tuli praktiliselt terve tee paljajalu mäest alla. Minu plätud suutsid mulle talla alla kolmemeetrised villid hõõruda ning mul ei jäänud ka enam lõpuks muud üle kui paljajalu pisar silmas viimaseid pingutusi teha. Aga tegelikult olid need villid, higi ja pisarad selle kõige kõrval nii väike ja unustatud tegur. Vaade sealt mäe otsast oli absoluutselt kõige ilusam asi, mida ma seni näinud olen. Kuid jah ma ei hakka hellitama, selleks et sinna mäe otsa jõuda, pidime me ikka rängalt vaeva nägema. Algus oli väga lihtne, pea et tasane maapind. Kohalikud hirmutasid meid koguaeg, et läheb hullemaks läheb hullemaks, me mõtlesime et noh kui hull see olla saab...kuni esimese köieni. Pidime end praktiliselt kaljust üles tõmbama selle köie abil PLÄTUDEGAA, null kandepinda. Vahepeal oli ikka päris hirmus, kui sa ripud selle köie otsas kahel pool on kuristik (emps ära minesta). Tegelikult oli me täiega osavad, isegi oma plätudega. Sest kohalikud jäid meist koguaeg maha. Me jõudsime 10 minti ennem mäe otsa kui nemad. Kokku ronisime vist mingi 2 ja pool tundi. Võite ise ette kujutada kui kõrge see oli... Inimesed kes vastu tulid, olid kõik tossudega, spordiriietes ja pulsikelladega...tegid trenni põhimõtteliselt. Naersid seal meie üle ja soovisid edu üles jõudmisel. Kõik nii armsalt süstisid energiat ja motivatsiooni , you can do it girls! Aga noh ega me alla ka ei andnud kui me juba sinna läksime. Ja kui me lõpuks selle viimase köie läbisime...meid valdas selline õnnetunne, et hakkasime lihtsalt täiest kõrist röökima. See oli täielik õnneteraapia...super.

See pole küll päris mäe otsas tehtud video, kuid iga hetk kui puhke paus oli, oli põhjust vaate peale röökida...kindel see.

Kuna me juba nii kaua aega sinna mäeotsa ronisime, siis ei olnud mingit tahet sealt alla minna...ma arvan, et me olime seal mingi 2 h, lihtsalt mäe otsas. Nii huvitav oli, sest seal liikusid edasi tagasi erinevad inimesed ja vaadet ahmisime nii palju endasse kui suutsime. Kui ma nüüd siin tagantjärgi pilte vaatan, siis ma ei leia mitte ühtegi pilti, kus keegi meist ei naerataks. Absoluutselt IGAL pildil on nägu naerul ja näpud püsti taeva poole. Üks õnnelikumaid ja ilusamaid hetki...kindel see.

Okei, tagasi tee oli täielik killer. Oli ju vaja mäeotsas sangriat juua, teistele joota ja jagada. Seega alla tulles olid meie spordi tsikkidega jalad nii väsinud ja muutunud täielikelt sültideks. Alla tulekul pidime lihtsalt kõiki lihaseid kasutama, mis võimalik...lisaks veel varvastega oma plätusid kinni hoidma. Käed olid alla jõudes rakkus ja järgmise päeva lihasvalu võite ise ette kujutada. AGA SEE KÕIK OLI SEDA VÄÄRT!!! Ja hea on mõelda, et selliseid ebareaalseid matkamisi tuleb veel ja veel...

Poolel teel üles...tegime ühe wine breaki koos vaatega.

See oli veel rahulik

Algus...oleks vihame ilm olnud, siis oleks see täielik mudaväli.

.

Läks aina hirmsamaks.

Õnnelikult mäe otsas :)

Täiesti alguses, nägu naerul hoogsalt sammumas.

Sõpru tuleb aidata!

Õnnelik inimene

Leidsime mäe otsast sõbrad

1...

2...

3...vaadet (sellel Olomana Trailil on kolm mäge, me suutsime ainult ühe läbida, need on teised kaks)

Tee sinna möödus kastiauto kastis tagumikku kangeks istudes

Saate nats aimu, mis hullumine seal mäeotsas toimus.

Sellest tripist on nii nii palju ägedad ja ka imekombel ilusaid pilte, et neid võikski lisama jääda :)

Real American pool party

Mul oli võimalus üks õhtu täielikku Ameerika elu elada. Nimelt rääkis üks kohalik sõber juba ammu ammu, et varsti on tulemas hullult suur äge basseini pidu ühe tema tuttava juures. Algselt pidid sinna päris paljud eestlased minema, kuid õhtul mil see toimus olid enamus kas tööl või kuskil Waikikilt väljas ning nad ei jõudnud välja sõidu ajaks tagasi. Seega otsustasin, et mis seal ikka, mul ei ole tarvis mingit sõbrannat käekõrvale ja läksin julgelt ise oma sõbraga, kes võttis veel kaks oma sõpra ka kaasa, olimegi neljakesi- üks Eestist, üks mujalt Ameerikast, üks Austraaliast ja üks kohalik. Poole tee peal peole hüppasime läbi Phili tuttava juurest, et endale lycheesid kaasa korjata. Need on nüüd ametlikult mu lemmikud puuviljad. Poisid olid päris vaprad seal puude otsas oksi murdes, ma olin puu all moraalseks toeks :)

Pidu toimus North Shorel, mis on kordi kordi ilusam kui Waikiki. Seal on see päris puhas helesinine vesi ja sile liiv. Kuigi randa me ei jõudnudki, kuna pidu toimus eramajas kõrgemal mäe otsas. See oli täiesti ebanormaalne maja ja vaade oli sealt veel ebanormaalsem. Suurest väravatest sai sisse ainult koodiga, sõitsime mäest üles...seal oli valge suur suur maja koos basseini, mullivanni, BBQ, baari, private DJ...kõigega. Tundsin ennast nagu mingi kuulsus. Omanik oli 60 aastane mees. Kui küsisin, et mis huvi sul on inimestele välja teha ja selliseid pidusid enda kodus korraldada, siis vastas ta selle peale, et ma olen juba nii vana, i just wanna have fun. Ei hakanud uurima kust selline raha tuleb, aga igaljuhul palju peab seda olema, sest sellisele seltskonnale jookesööke, basseini vett välja teha pole üldse odav.

Kuna kõik mu pildid sellest peost jäid varastatud telefoni,rrrrhh, siis ma guugeldasin ja leidsin pildi ühest populaarsest cliffjumpi kohast Waimea Bay, millele meil sealt majast vaade oli. Selle pildi pealt näeb seda maja natsa, sellest suurest valgest tornist poolteist sentimeentrit paremal on selline suur valge kogu...vot see sama ongi. Saate veits aimu selle suurusest. Õnneks on need peod iga kolme nädala tagant, niiet mul tuleb veel paar võimalust sinna minna ja teile siis ka päris pilte jagada :)

See rock siin ees on see hüppamise koht. Seekord me sinna cliffjumpima ei jõudnud, kuid selle teen kindlasti ära. Osad eestlased tegid selle juba sellel samal päeval ära ja olid väga rahul ja õnnelikud.

Siin on video nende kahepäevast tripist, kust võite seda cliffjumpimist ka näha. Meil on siin Hawaiil üks projekt Livin Aloha käimas ning seetõttu on võimalik sellised perfektseid videosi ka näha, autorid on Jaan Parmask ja Alari Teede.

http://vimeo.com/68607553 check it out :) 

Korraks jälle sotsiaalne!

Uskumatu, kuid ma leidsin lõpuks jälle aja, koha ja jaksu selleks, et blogi varusid täiendada. Avastasin just, et viimane postitus on tehtud 3.juuni...kas tõesti läheb aeg nii kiiresti, ma ei suuda seda uskuda, et täpselt täna kuu aega tagasi astusin ma esimese sammu unelmate ameerika pinnal. Ma ei tea kuidas teiega seal on, aga minul läheb aeg siin küll väga väga kiiresti. Päevad tunduvad lühikesemad, sest päike läheb nii vara looja...mitte et see tähendaks seda, et on aeg magama minna, kuid ilusat päeva valgust on vähem...tegelikult on siin öösel vahel veel ilusam olla, kõik need tuled ja ilutulestikud. Meil on iga reede oma rõdult näha Hilton Hotel Village ilutulestikku. See on hetk, kus me kõik 5 istume selleks seitsmeks minutiks rõdule ja vaatame vaikuses seda ilu. See on üks nendest hetkekest kus ma küsin endalt ikka ja jälle, kas ma päriselt olen siin? Ja tunnen kui õnnelik ma olen, et mulle on selline võimalus antud.

Siiamaani on kõik siin Hawaiil väga ilusti läinud. See keskkond lihtsalt parandab ise kõik haavad ja lahendab mured, siin ei saa õnnetu olla. Kuigi üks kole õnnetus siiski juhtus. Nimelt käisime me ükspäev minu kohalike sõpradega cliffjumpimas ning kamp poisse suutsid meie telefonid ära varastada. Panime kõik kolm telefoni veekindla karbi sisse ja jäime sellest karbist ilma (sorri emps, sellega HTC-ga on nüüd nats halvasti). Siin ei ole tegelikult sellist asja, et sa pead koguaeg oma asjadele peale vahtima ja eriti kui peale sinu sõprade on seal veel ainult üks seltskond, kes muideks meiega väga avatult suhtles ja sõprust lõi. Mu kohalik sõber ütles, et ta on väga pettunud nende kohalike kuttide peale, et siin ei ole sellist asja, et lähed võtad teise telefoni. Need oli mingid noored jorsid, julged tüübid kohalikult telefoni varastama...mõeldes kui väike Hawaii on. Ma mäletan nende nägusid, kui ma ühte neist tänaval näeks! Need tõprad said kolm telefoni korraga- minu htc, Seani Iphone ja Phili Galaxy... Saime seda iphone-i jälitada find my iphone kaudu, kuid see viis meid suure kortermajani ja selle ees polnud õrna aimugi millises korter keskusmis. Mõtlesin politseisse minna, kuid mu kohalik sõber ütles, et see on täiesti mõttetu tegevus. Politseil on selliste asjade kohapealt siin väga väike võim, niiet pigem pole mõtet tõmblema hakata. Kuid jah mida siin ikka heietada ja nutta, läinud siis läinud, tagasi seda enam ei too. Piltidest ja märkmetest ja sõnumitest on mul kõige rohkem kahju...nii palju ilusaid pilte jäi sinna sisse:( Laenasin oma tagavara telefoni nokiat Pihelile tripi alguses, sest tema oma ei toiminud siin, õnneks ostsis ta endale nats enne minu oma ära varastamist Iphone ja nyyd ma saan ise seda nokiat kasutada. Kuigi jah see on omadega kuidagi täitsa kutupiiluks muutunud- ekraan puruks, kaamera lambist enam ei tööta ja kutsudes teeb veduri häält... aga parem ikka kui mittemidagi. Ühesõnaga emps, ära siis röökima hakka pliis, polnud ju minu süü eks:) Suve lõpus on plaan endale ikka Iphone soetada, kui võimalik. Igaljuhul olen ma kuri kuri sest mu pildid on kõik seal telefonis ja ma ei saa nüüd neid teiega jagada! Aga eks ma siis tulen toime laenatud piltidega, sest mind ümbirtsevad nyyd ainult Iphoned...rich bitches over here, thihi.

Selle asemel, et kodus aeleda, sattusin jälle Starbucksi wifisse:)
Ega tegelt vahepeal oluliselt palju midagi muutunud pole. Ajame ikka oma töökohti samamoodi taga. Minu töökohtadest nii palju, et ühes sushi restoranis allkirjastasin juba kõik paberid ära...manager pidi mulle eelmine reede helistama, kuid maitea kas ta unustas vms...igaljuhul läksin siin täna sinna kohale, et küsida mis värk on ja seal oli sel hetkel kohal hoopis teine manager, kes ei teadnud asjast midagi...lubas mu social security tõestuse paberi teisele managerile edasi anda...aga ega ma jonni ka ei jätnud, läksin siis uuesti paari tunni pärast, aga minu manageril oli kiire ja ta lubas mulle helistada...eks ma siis nüüd ootan siin pingsalt seda kõnet. Let's hope for the best.

Meil on siin algusest peale olnud suur jama riiki sisenemise check in-i tegemisega oma viisasponsori kodulehel, helistasime korduvalt emergency numbrile ja saatsime triljon meili ja saime selle nüüd paar päeva tagasi lõpuks korda...ilma selleta polnud meil mõtet minna endale social security numbrit tegema(id number), aga kuna see nüüd korda sai siis täna käisime tegime endale numbri ka ära...see läks õnneks lihtsalt, nüüd peame vaid numbriga kaarti postkasti ootama(usakate aju...saadavad kõik asjad postkasti, isegi olulised asjad nagu id number ja pangakaart). Tegime täna endale pangakaardid ka ära, et oleks kuhu palka oodata. Saime selle küll algselt tasuta, kuid seal on reegel et peab 6 kuud olema seal pangas, kaardi kinni panek maksab 40 doltsi...kuid jah ega me seda maksta vist ei kavatse, mingi hetk lihtsalt skeemime kuidagi nii, et sellega ühele poole saaks :)

Tööst veel nii palju, et mina käisin täna Volcomi intervjuul. Usas on alati kaks intervjuu ringi, seega täna oli esimene ring, sain teise ringi edasi, kuid täpselt päeva veel ei tea...ootan kõne jälle nagu ikka. Üli vägev oleks sinna tööle saada, nii sõbralikud ja vabad inimesed+ riided on ka wow...veits ohtlik kui kõiki riideid endale tahta:) Ma pole veel midagi ostnud, riideid ma mõtlen...ikkaveel, aga noh eks see aeg ka tuleb, kui juba kindel töö ja sissetulek.

Hea uudis on see, et me KÕIK 5 tüdrukut saime ühte täiesti uude klubisse tööle. See juhtus täiesti suvaliselt, käisime klubis pidutsemas ja jäime sellele managerile silma ja siis ta kutsus meid päevasel ajal sinna juttu ajama, ja võttis meid kõiki tööle. Me täpseid ülesandeid veel ei tea, kuid kuna see on uus klubi siis on sellel manageril vaja, et me teeksime põhimõtteliselt kõike, et seda klubi populaarseks ja rahva rikkaks teha. Alates  flaierite jagamisest, cocktail waitressi ja paberimajandusega seotud tegevusteni. Lähitulevikus läheme teeme baaridaami paberid ka endale, et oleks aus baaris töötada. Nii palju uusi väljakutseid ja tegevusi...igal sammul peab end proovile panema ja kõige sellega tunnen ma koguaeg kuidas mu enesekindlus tõuseb ja inglise keel läheb paremaks:) Sellel klubil on ka söögikoha põhimõte...all korrusel on pizza baar, kus on kõige paremad pizzad ever...ausõna paremad kui Stefanis ja Pizza kioskis :P

Üks päev oli meil pesu päev...kraapisime kõik oma riided kokku ja lükkasime megasuurde pesumasinasse...mingi 2doltsi nägu. Meie maja inimesed tavaliselt pesu pesemise ootamise ajal lähevad basseini äärde päevitama, tahtsime seda sama teha, kuid keegi loll oli basseini klaasi visanud ja see on nüüd tühjaks tõmmatud, ei jõua ära oodata, et nad selle uuesti täis lasevad.

Annika- tarkpea nagu ta meil on võttis kaasa kõige väiksemad kilekotid kuhu pärast pesu asju panna :)

Koduperenaine

Otsisime endale niikaua tegevust kui pesu ootasime.

Eile õhtul käisime kinos Fast&furiousi vaatamas...milline kvaliteet siin kino ekraanil on, uskumatu. Film ise oli ka väga hea muidugi. Saalis olid mugavad toolid, kuid kohutavalt külm, ma vahepeal mõtlesin lihtsalt ära kõndida, täiesti jäätumise tunne oli, õnneks pidasime ikka vastu. Ostsime endale popkorni ja colat ka...kuidas muudmoodi saakski...popkorne sõime järgmine päev kah veel, nii rammusad- need valati pmst sulavõiga üle. Ja got to love refill...joo cocat palju tahad.

Everything is huge.

Omad nunnud :)

Toidupoes käisime ka, K O H U T A V...ma vihkan neid isegi siin. Esiteks oli see pool hiinakate pood, st kõik sädeles ja virvendas ja oli imelik. Täiesti uskumatu mis juurikaid ja olluskeid need inimesed söövad...judinaid tekitav. No see pood oli tõesti vägaväga suur ja me ostsime sealt vägaväga palju toitu. Sealt saab odavamalt kui Waikikil, seega kokkuvõttes on see igati hea lahendus. Lihtsalt see kottide tassimine ja ajurünnak poes on väsitav. Vähemalt saime sealt umbes nädala jagu toitu normaalse hinnaga :)

Ainult paar kilekotti...

Sest ühte korvi ei mahtunud ära...

...teise jäi ka veel nats.

...Ma pole ikka veel surfama jõudnud, shame on me. Aga ma kavatsen seda kindlasti lähiajal teha, et seda siis armastama hakata ja enam mitte kunagi jätta :) Randa ikka vahel jõuan. Eile magasime terve päev rannas, pühapäev oli ju, peab puhkama ka.

armsa Mirjamiga 

Hommikusööke teeme kordamööda.

Emme Ursi tehtud omlett :)

Vahel kui aega pole siis sööme sushit, see on siin uskumatult odav ja hea.

Täiesti normaalne on suvalise äärekivi peal cämpida.

Järgmise korrani siis,
Suured kuumad Hawaii kallidmusid Teile kulla sõbrad :*

Mäduuu