Korraks jälle sotsiaalne!

Uskumatu, kuid ma leidsin lõpuks jälle aja, koha ja jaksu selleks, et blogi varusid täiendada. Avastasin just, et viimane postitus on tehtud 3.juuni...kas tõesti läheb aeg nii kiiresti, ma ei suuda seda uskuda, et täpselt täna kuu aega tagasi astusin ma esimese sammu unelmate ameerika pinnal. Ma ei tea kuidas teiega seal on, aga minul läheb aeg siin küll väga väga kiiresti. Päevad tunduvad lühikesemad, sest päike läheb nii vara looja...mitte et see tähendaks seda, et on aeg magama minna, kuid ilusat päeva valgust on vähem...tegelikult on siin öösel vahel veel ilusam olla, kõik need tuled ja ilutulestikud. Meil on iga reede oma rõdult näha Hilton Hotel Village ilutulestikku. See on hetk, kus me kõik 5 istume selleks seitsmeks minutiks rõdule ja vaatame vaikuses seda ilu. See on üks nendest hetkekest kus ma küsin endalt ikka ja jälle, kas ma päriselt olen siin? Ja tunnen kui õnnelik ma olen, et mulle on selline võimalus antud.

Siiamaani on kõik siin Hawaiil väga ilusti läinud. See keskkond lihtsalt parandab ise kõik haavad ja lahendab mured, siin ei saa õnnetu olla. Kuigi üks kole õnnetus siiski juhtus. Nimelt käisime me ükspäev minu kohalike sõpradega cliffjumpimas ning kamp poisse suutsid meie telefonid ära varastada. Panime kõik kolm telefoni veekindla karbi sisse ja jäime sellest karbist ilma (sorri emps, sellega HTC-ga on nüüd nats halvasti). Siin ei ole tegelikult sellist asja, et sa pead koguaeg oma asjadele peale vahtima ja eriti kui peale sinu sõprade on seal veel ainult üks seltskond, kes muideks meiega väga avatult suhtles ja sõprust lõi. Mu kohalik sõber ütles, et ta on väga pettunud nende kohalike kuttide peale, et siin ei ole sellist asja, et lähed võtad teise telefoni. Need oli mingid noored jorsid, julged tüübid kohalikult telefoni varastama...mõeldes kui väike Hawaii on. Ma mäletan nende nägusid, kui ma ühte neist tänaval näeks! Need tõprad said kolm telefoni korraga- minu htc, Seani Iphone ja Phili Galaxy... Saime seda iphone-i jälitada find my iphone kaudu, kuid see viis meid suure kortermajani ja selle ees polnud õrna aimugi millises korter keskusmis. Mõtlesin politseisse minna, kuid mu kohalik sõber ütles, et see on täiesti mõttetu tegevus. Politseil on selliste asjade kohapealt siin väga väike võim, niiet pigem pole mõtet tõmblema hakata. Kuid jah mida siin ikka heietada ja nutta, läinud siis läinud, tagasi seda enam ei too. Piltidest ja märkmetest ja sõnumitest on mul kõige rohkem kahju...nii palju ilusaid pilte jäi sinna sisse:( Laenasin oma tagavara telefoni nokiat Pihelile tripi alguses, sest tema oma ei toiminud siin, õnneks ostsis ta endale nats enne minu oma ära varastamist Iphone ja nyyd ma saan ise seda nokiat kasutada. Kuigi jah see on omadega kuidagi täitsa kutupiiluks muutunud- ekraan puruks, kaamera lambist enam ei tööta ja kutsudes teeb veduri häält... aga parem ikka kui mittemidagi. Ühesõnaga emps, ära siis röökima hakka pliis, polnud ju minu süü eks:) Suve lõpus on plaan endale ikka Iphone soetada, kui võimalik. Igaljuhul olen ma kuri kuri sest mu pildid on kõik seal telefonis ja ma ei saa nüüd neid teiega jagada! Aga eks ma siis tulen toime laenatud piltidega, sest mind ümbirtsevad nyyd ainult Iphoned...rich bitches over here, thihi.