Hawaii is not a state of mind, but a state of grace!: Saime esimese hikingu to do listist maha tõmmata! Olomana Trail- cheeeckkk...

Kuna üks sõber oli mulle juba kaks nädalat pinda käinud, et lähme trippima, siis ühel vabal päeval ma lõpuks nõustusin ja krabasin oma naised ka kaasa...kahjuks Annika pidi tööd tegema, aga noh keegi peab ju peret ka üleval pidama eks.
Tegelikult oli meil selle sõbraga väike möödarääkimine. Ta ei öelnud konkreetselt et tegu on päris hikimisega. Mainis umbes, et lähme randa ja tripime ringi ning veits hikime ka. Naised nagu me oleme, panime beachi riided selga, plätud jalga, rätikud kaasa ja kõik käekotti. Esimese asjana naerdi meid kohe välja, ,,Võtke oma roosad püksid jalast ära, need saavad mudaseks'', ,,Edu käekotiga'', ,,Pange kreemi peale, muidu sääsed söövad teid ära'', ,,HAHA te olete plätudega? Edu''...Ja kõik need laused saime me kaela alles mäe all. Mõtlesime, et noh tagasi teed pole, et küll me hakkama saame. Noh saimegi, kuid päris valus oli. Tagasi teel läks Ursulal üks plätu puruks ja ta tuli praktiliselt terve tee paljajalu mäest alla. Minu plätud suutsid mulle talla alla kolmemeetrised villid hõõruda ning mul ei jäänud ka enam lõpuks muud üle kui paljajalu pisar silmas viimaseid pingutusi teha. Aga tegelikult olid need villid, higi ja pisarad selle kõige kõrval nii väike ja unustatud tegur. Vaade sealt mäe otsast oli absoluutselt kõige ilusam asi, mida ma seni näinud olen. Kuid jah ma ei hakka hellitama, selleks et sinna mäe otsa jõuda, pidime me ikka rängalt vaeva nägema. Algus oli väga lihtne, pea et tasane maapind. Kohalikud hirmutasid meid koguaeg, et läheb hullemaks läheb hullemaks, me mõtlesime et noh kui hull see olla saab...kuni esimese köieni. Pidime end praktiliselt kaljust üles tõmbama selle köie abil PLÄTUDEGAA, null kandepinda. Vahepeal oli ikka päris hirmus, kui sa ripud selle köie otsas kahel pool on kuristik (emps ära minesta). Tegelikult oli me täiega osavad, isegi oma plätudega. Sest kohalikud jäid meist koguaeg maha. Me jõudsime 10 minti ennem mäe otsa kui nemad. Kokku ronisime vist mingi 2 ja pool tundi. Võite ise ette kujutada kui kõrge see oli... Inimesed kes vastu tulid, olid kõik tossudega, spordiriietes ja pulsikelladega...tegid trenni põhimõtteliselt. Naersid seal meie üle ja soovisid edu üles jõudmisel. Kõik nii armsalt süstisid energiat ja motivatsiooni , you can do it girls! Aga noh ega me alla ka ei andnud kui me juba sinna läksime. Ja kui me lõpuks selle viimase köie läbisime...meid valdas selline õnnetunne, et hakkasime lihtsalt täiest kõrist röökima. See oli täielik õnneteraapia...super.

See pole küll päris mäe otsas tehtud video, kuid iga hetk kui puhke paus oli, oli põhjust vaate peale röökida...kindel see.

Kuna me juba nii kaua aega sinna mäeotsa ronisime, siis ei olnud mingit tahet sealt alla minna...ma arvan, et me olime seal mingi 2 h, lihtsalt mäe otsas. Nii huvitav oli, sest seal liikusid edasi tagasi erinevad inimesed ja vaadet ahmisime nii palju endasse kui suutsime. Kui ma nüüd siin tagantjärgi pilte vaatan, siis ma ei leia mitte ühtegi pilti, kus keegi meist ei naerataks. Absoluutselt IGAL pildil on nägu naerul ja näpud püsti taeva poole. Üks õnnelikumaid ja ilusamaid hetki...kindel see.

Okei, tagasi tee oli täielik killer. Oli ju vaja mäeotsas sangriat juua, teistele joota ja jagada. Seega alla tulles olid meie spordi tsikkidega jalad nii väsinud ja muutunud täielikelt sültideks. Alla tulekul pidime lihtsalt kõiki lihaseid kasutama, mis võimalik...lisaks veel varvastega oma plätusid kinni hoidma. Käed olid alla jõudes rakkus ja järgmise päeva lihasvalu võite ise ette kujutada. AGA SEE KÕIK OLI SEDA VÄÄRT!!! Ja hea on mõelda, et selliseid ebareaalseid matkamisi tuleb veel ja veel...