World famous cinnamon rolls- CINNABON

Lihtsalt karju appi mis asjad neeed onnn!!! Tere maailma parimad kaneelirullid. Ilmselgelt said kaneelirullid meie jaoks uue tähenduse. Korra maitsed- tagasiteed ei ole, for real. Okei, need on küll nii magusad, et silmad kukuvad peast välja....aga kui palju vanilje kastet ja kui pehmed ja soojad....issand see on nagu unenägu :) Üldse ei imesta, et need on maailma kuulsad!!!

http://www.cinnabon.com/ tsekkige no!

Ma sooviks, et saaksin neid Teile eestisse transportida kuidagi kui tulen. Oh my...

Natuke halba ka mu heas elus...moraal: ärge ostke endale N9 !!!

Kui kõik on hästi, siis miski peab ju ajusid ka välja sööma. Kuigi siin lahenevad probleemid ise, siis telefonid ise terveks ei saa. Jummalast nõme variant, telefon nagu oleks aga samas nagu pole ka. Helistada saab, kui auruveduri kutsehelinat ja kommipaberi krõbinat eirata, kuid kui mu boss on harjunud iga päev mulle umbes 18 sõnumit saatma ja ma neid avada ei saa, siis tahaks ikka natukene röökida küll. Mul oli nii hea HTC siin ju, kolakat annaks neile, kes ära varastasid:(  Ma ei tea mis ajuhälve sellel mu roosal telefonil lambist tuli, aga tüüp hakkas ise lihtsalt kõike kustutama- pildid, muusika, numbrid ja sõnumid...saan iga päev mingi 5 sõnumit ja ühtegi ei näe, kõik kustuvad avades.
Kas keegi mu tarkadest sõpradest äkki oskab öelda miks N9 armastab lambist sõnumeid avamisel lihtsalt ära kustutada?:)

ette tänades,
Teie Mäduuu :)

Pokaalist veini joomine- milline õnnistus!!!

Kummardused ja kallidpaid mu toakaaslasele Pihelile, kes töötab Il Lupino itaalia restoranis ja kes omab toredaid managere. Nimelt kutsus üks Piheli sõber/manager (peakokk James) meid siis sinna restorani sööma...See on üks kallimaid ja paremaid itaalia restorane siin Waikikil (vedas meil, mingi vaheldus omletile). Niii tore oli end üle pikapika aja ilusti riide panna, kleit selga, soeng pähe, huuled punaseks ja minek! Ohh kuidas mulle meeldivad restoranid- valged linad, perfektne teenindus ja mahe taustamuusika. Tellisime endale pudeli Pinot Grigiot ja suuresuure taldriku juustusingi antipastit, mmmm....tere mu armastatud prosciutto! Kirss tordil oli Jamesi vanaema retsepti järgi tehtud toorjuustu kook marjamoosiga. Niii nii tore oli, tundsime end jälle tsiviliseeritud inimestena :) 

Kuna peale restoranis käiku oli meil see mõnus tunne keres, ei raatsinud me kohe koju magama minna. Otsustasime siis ühte rannabaari värvilisi kokteile jooma minna. Sinna jõudes avastasime, et meie Upstairsi manager töötab ikka veel pühapäeviti seal ning see kokteilitamine muutus sekundiga veelgi lõbusamaks. Polnudki ammu selliseid vaevaga tehtud värvilisi ja ananassi lõikudega kokteile joonud :)

Natuke aimu meie restoranis käigust :)...

...ja natuke aimu ka rannabaarist!

Koduteel hakkasime mõtlema, et nii lahe, et me alati pühapäeviti midagi mõnusat ja hingele teeme. Terve nädal on nagunii töötatud ja siis pühapäev on selline MEIE päev, kus me ikka proovime miskit teistsugust endale välja mõelda....ja veel toredam on, kui need tegevused meie juurde ise tulevad :)

aitäh aitäh aitäh

kallidmusidpaid!

http://www.illupino.com/index.php Selle restorani lingikene:)

North Shore

Kuna ma olen laiskvorst olnud ja pole iga kord õigel ajal koos ehtsate emotsioonidega blogi kirjutanud, siis selle North Shore kohta ma ausõna ei viitsi palju heietada. Panen pilte parem, siis näete ise!:)

kuldne kolmik

selline mitte palmine rand, eraldatud

krabikesed tsillivad seal ringi

meie kamp, ursula tegi pilti:)

garlic shirmp

õnnelikud inimesed

õnnelik Pihel koos peanut butteri jäätisega

Ja koos õnnelikud :)

Eastcoast

Ühel vabal päeval võtsime kamba kokku ja läksime autoga Eastcoastile. Hommik algas shave icega, boombox tööle, hops auto kasti ja minekkk!

Siuke väikese mõnusa rahuliku kamba- mina, Ursula, Jaan ja Alari. Läksime sinna eelkõige pildistamine põhimõttega. Noh mina muidugi sain niisama ilu läbi oma silmadega nautida, mitte kaamera omadega. Kuid teised said päris ägedaid pilte...Läksime esmalt ühe surfarite koha juurde kalju peale nautima ning siis Spitting Cave juurde. See on üks väga hull cliffjumpingu koht. Esialgne idee oli see ära proovida, aga kuna tollel päeval olid mega suur tuul ja seeõttu ka killer lained, siis ei olnud see hüppamine sinna sisse isegi mitte mõeldav. Sellest laine keerust enam välja ei tuleks...ja eriti see tõttu, et selle koha juures kuhu maanduma peab on väikene tunnel seal kalju sees ja see laine viskaks sinna tunnelisse. Kuna hüpata ei saanud, siis nautisime niisama mega suuri laineid ja päikest. Need lained oli tõesti väga jõhkrad...

Kui kõik kolm fotograafi olid oma perfektsed pildid kätte saanud(jah, ka Ursula kes siin tänu Alarile ja Jaanile oma pildistamise pisiku tagasi on saanud) otsustasime kohalikke shrimpe sööma minna...siin on need ju igal hommikul värsked otse kaks sammu ookeanist, mida veel tahta! Selline taldrikutäis maksis 8 dollarit ja maitses loomulikult fenomenaalselt! Küüslaugu krevetid,mmm...lisaks oli seal makaroni salat, mis ei maitsenud üldse nagu kodu oma, aga ajas asja ära küll :)

kaks korda küüslaugu shrimp+kookose shrimp+ursula kala !!!

Kodutee trucki kastis koos boomboxi ja sooja tuulega !

4th July Independence day

See on ameerikalste ilmselgelt väga tähtis ja tore on, et ka meie saime sellest mingil määral osa. Iga osariik tähistab seda erinevat moodi. Hawaii loomulikult puhkuse, peo ja hea toiduga. Meie saime osa lausa kahest peost. Nimelt on Hawaiil traditsioon, et sellel päeval võtavad inimesed kõik oma surfilauad ja kummirõngad ja ulbivad nendega keset ookeani, kus on ka palju väikeseid ja suuri jahte....ja lihtsalt pidutsevad ookenai peal. See tundub nii totter, aga tegelikult oli see väga lahe. Hakkasime hommikul vara oma roosade kummirõngastega ookeani peale ulpima, aga kuna see koht kuhu jõudma peab on madal põhja ja jahtide tõttu pääääris kaugel, siis oli praktiliselt võimatu sinna kohale aerutada. Eriti kui me sattusime kõrgetesse surfi lainetesse ja muidugi keset surfareid, kes vaatasid meid vaalasurfi tegevaid tsikke nagu idioote. Me loobusime, esimesel ringil...sest see tundus täiesti võimatu olema..kuid Alari ja Kren laenutasid surfilauad ja võtsid meid sleppi. Aerutasime ja ulpisime siis lõpuks kambapeale sinna kohale ja woooww mis pidu...jahtidelt tuli muusika, inimestel olid korvides õlled kaasas ja kõik nautisid täiel rinnal. See vaatepilt oli nii kirju, kõigil erinevad rõngad või surfilauad või madratsid või lebotoolid või või...no seal nägi vapsjee kõiki asju. Ajataju kadus merel täielikult, olime seal mingi 3-4 tundi, tutvusime uute inimestega ja nautisime olukorda. Tagasi tee oli muidugi mega uimane ja raske, lihased olid nii nii väsinud. Tulime tagasi kolmekesi- mina, Jaan ja Ursula. Jaan oma ühe lestaga päästis meid täiega, lestaga on ikka kümme korda etem aerutada kui minusuguste väikeste jalgadega. 

Õnneks oli meil Gopro kaasas, saime jäädvustada seda ulmelist pidu

Isssssand kui hea oli jalga viimaks liiva peale toetada, uskumatu...otsustasime et me oleme ühe SUURE burksi väärt...kõige parema burksi Waikikil.

siukene laks siis

Õhtuks olid meie plaanid täpselt sellised et...töö töö töö. Õnneks on meie töökoht vägagi äge ja lõbus, enamjaolt läheme tööle hea meelega, eriti kui on sellised eri peod nagu 4^th July. Kuigi me muidu oleme tööl coctail waitressid, siis tollel õhtul saime me rohkem nautida, tantsida ja naerda kui tööd teha. Tegime promo tööd...kutsusime inimesi tänaval klubisse ja tegime shotte välja...easy. Pidu oli väga tuus! Kuna usa värvid on punane,sinine,valge...siis olid meie töökaaslased vägagi aldis terve meie keha värvidega ära pläkerdama...oh seda öist pesu...

lisaks meile töötab Upstairsis ka üks kohalik tüdruk

Järjekordne vaba päev mis tuleb targalt ära kasutada

Kuna väga tihti seda ei juhtu, et mitmel inimesel meie naiste seast oleks vaba päev korraga, siis tuleb kõik need ära kasutada. Proovime ikka igal võimalusel siit Waikikist väljapoole kimada. Niisiis...otsustasime mina, Ursula ja Kertu minna Kailua beachile. Kahjuks oleme me kõik täiega unekotid, eriti kuna töötame öösel umbes kella 3ni...siis ei saa me ükski päev piisavalt vara üles ärgatud. Okei, suutsime kell 11 kargu alla ajada, sõime käppelt ja guugeldasime millise bussi peale oleks siis kõige targem istuda. Kailua beach on meie kodust umbes pooleteise tunni kaugusel ja minna tuli kahe bussiga. Bussi sõit läks päris kiiresti, bussi pealt maha astudes vaatasime ümberringi...olime sattunud armsasse piirkonda, kus ei ole pilvelõhkujaid, vaid hoopis armsad nukumajad ja aiakesed, koerad, laste mängu pallid tänaval ja korvipalli korvid maja seintele kinnitatud (nagu USA filmides ikka-isa-poja korvpall). Enamustel aedadel olid eriti nunnud ise maalituud surfi teemalised postkastid ja...

Jalutasime siis gps-i järgi(aitäh tark iphone) ranna suunas ja meie tee peale jäi nn kaubanduskeskus. Tegelikult oli seal vaid paar poekest...hüppasime siis sisse ja leidsime sealt eest ühe ägeda surfi poe. Siin need surfi firmade riided väga väga mõistliku hinnaga. Shoppasime siis natsa kuni kõht tühjaks läks ja oli vaja midagi kaasa haarata, sest meid ootas lisaks rannas aelemisele ees ka väikene hiking. Istutasime siis end ühe külapoe ette maha ja nautisime oma karbi salatit...kell oli juba 4 saanud. Kertu jonnis, et tal vaja päikest saada..okei, oli aeg ranna poole edasi kõmpida. Randa viis selline kodutunde tee. Minu jaoks meenutas see Andineeme randa ning Kertule Salmistut, nii me siis heietasime seal. 

See on kitesurfarite rand, sest seal väga tavalise surfi laineid pole, pigem on kõva tuul :)

Ja voilaa, vastu kõnnivad eestlased, täiesti lambises rannas...siis mõtlesime, et ongi vist Salmistu...Ühendasime siis teiste eestlastega väed, kes olid ka lihtsalt ilusamasse randa päevitama tulnud kui seda on Waikiki turiste täis rannariba.

 Ega me eriti kaua seda ilu nautida ei saanud, siin kaob ju päike nii kiiresti peitu, et pidime ajaga arvestama, et hikima jõuda. Saime teised eestlased ka endaga nõusse tulema ja läksime siis suurema kambaga. See matk oli lihtne, võttis umbes 20 minutit aega ja eriti ähkimapuhkima ei pidanud. Tipus oli muidugi jällegi lummav vaade. Rannas olles mõtled alati, et oh kui ilus sinine vesi ja palmid jnejne...kuid kui sa kuskil kõrgemal oled ja vaatad seda nn läbi linnu silmade, siis on kõik veel sinisem ja palme on kümme korda rohkem ning sa näed tegelikult asjade suurust ja olemasolu, amazing :) Tiksusime seal mäe otsas mingi pool tundi. Meie tegelik põhjus sinna mäe otsa minemiseks oli see, et seal pidi avanema hästi ilus vaade päikeseloojangule, aga kuna sel päeval olid mägede kohale tekkinud tumedad pilved, siis jäi see päikeseloojang seekord meie jaoks natsa pooletoobiseks. Vaatasime hoopis helesinist ookeani ja kahte armsat saarekest.

poolel teel

freedom

kamp 

turnime (vaata emps jumala okei on, pole kuhugi kukkuda ju)

Mäest alla tee oli väga libe, kruus ja liiv rullus talla all mega hullult, nii et vahepeal pidi lausa jooksma ja end mingil määral puude najale toetama. Teel autoni korjasime tänavalt mangosid ja vahetasime teiste eestlastega muljeid. Tagasisõiduga meil vedas, kuna teised eestlased olid sinna tulnud ühe kohalikuga kellel oli auto, siis pressisime kõik end sinna autosse-11 inimest. Häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta nagu öeldakse. Tagasitee oli väga lõbus:) 

taevas tegi trikke, naudime naudime

Sinna beachile ja hikile peab ühe korra kindlasti veel minema, et näha seda ebanormaalselt ilusat päikeseloojangut ja et saaks terve päeva siidja liivaga rannas päikest võtta!

Ilmselt kõige imelisem, teguderohkem ja naeratusi täis päev

Ma olen nii tänulik kui ma vahel pean käsu peale vara ärkan, sest tegelikult olen ma täielik uneloom...kui oleks võimalus magaksin siin 12ni igapäev...aga mida kauem magan, seda lühemaks jääb päev. Täna pidime meie Ursulaga õnneks juba kell 7.20 ärkama, et 8.30 Hawaiian Rentalsi ees olla. Filmisime ühte reklaam videot mopeedi rendi kohale. Idee oli selles, et lihtsalt sõidame ringi erinevates kohtades ja samal ajal meid filmitakse...kõigile anti rollerid ja ühel oli võimalus juht rolleri tagaistmel olla- haarasin sellest võimalusest kohe kinni, sest ega ma selles mina ja roller situatsioonis väga kindel ei ole. Esiteks on mul jalad nii lühikesed, et suht ebastabiilne on seda rollerit püsti hoida ja teiseks sain ma palju rohkem vaatele keskenduda kui ma seda sõites oleksin saanud, seega ma olin selle variandiga mega rahul. Esimene peatus oli üks vaateplatvorm, kust nägime tervet Waikikit. Tee sinna oli kurviderohke ja meenutas mulle nii väga mingit armsat Itaalia või Prantsusmaa külakest, isegi bugenvillead kasvasid seal :) Suu naeratusest kõrvuni cruisisime seal käänulisel teel seni kui jõudsime kõige kõrgemale...oii kui ilus see Waikiki seal kõrgelt on. Tegime seal üleval paar kaadrit ja hakkasime alla tagasi tulema...järgmine peatus oli matk Mauna Fallsile. See on üks 46 meetrine kosk, milleni jõudmiseks tuleb umbes 40 minutit üles matkata. Hästi lihtne matk...läheme sinna kindlasti ühe korra veel koos kaameraga, et pildistada. See keskkond ja tee sinna üles oli nii nii ilus. Täiesti nagu džungel. Bambused, monkey nuti puud- kõik kokku eriti lopsakas ja huvitav, hoopis teistsugune. Igal asjal omad head ja halvad küljed....tee oli vägaväga porine, Ursulal olid eelmisel päeval puhtaks küüritud valged tennised jalas, nojah ega neist midagi alles ei jäänud... Aga see kõik oli neid musti tenniseid väärt. Järgmine peatus kohalik söögikoht Andys...tellisime seal endale ühed roasted beefi võileivad, mmm. Siin on need kohalikud lambikad söögikohad just eriti hinnatud ja head...turistid ei oska sinna sattuda, mis teeb selle veel paremaks. Järgmine peatus oli üks jäätise kohvik. Minu ettekujutlus jäätisest on ilmselt sama mis kõigil inimestel...kolm palli vahvli otsas. Aga EIII...need olid mingid imelikud mochi, ehk siis siuke kleepuv nätske ümbris ja sees jäätis, need nägid välja nagu väiksed küpsised. Ma maitsesin vaarika vanilje oma, ehk siis kest oli vaarikas ja sees vanilje jäätis...ja siis tsoks+mint, nii ebatavalised, aga nii head. Pärast jäätist hakkasime tagasi tulema...see kokku kestis mingi 5 tundi. Nii äge võimalus jällegi kukkus sülle nagu ikka...tuli kohe kinni haarata. Kui video valmis saab siis näitan teile ka . Seda filmis üks kohalik kutt, kes teeb üldjuhul cliffjumpi videosi proffide hüppajatega...hullult lahedad ja professionaalsed...

https://www.youtube.com/user/shibbystylee?feature=watch  siit leiate ta videod:)

mochid

rallisime ringi:)

Kui see üritus läbi sai siis tulime koju oma basseini äärde päikest võtma ja powernappi tegema. Kaks ühes- magad ja saad samal ajal pruuniks, miks mitte. Kui silma lahti tegime, siis tuli idee, et võiks täna päikeseloojangut pildistama minna. Ja kuna päeval seal mäe otsas olles kohalikud ütlesid, et siit näeb eriti ilusat päikeseloojangut siis...mõeldud tehtud...pool kuus võttis filmi crew auto meid peale ja hakkasime viiekesi mäe poole rallima. Kogemata sattusime me küll vale mäe otsa, mitte selle kus päeval olime..aga väga vahet polnud. Sealt päris päikeseloojangut ei näinud, kuid seda kuidas läks aina pimedamaks ja pimedamaks ja kuidas Waikiki tuled aina eredamaks muutusid...täiesti uskumatu pilt. Me olime seal mäe otsas vast mingi 2 tundi...istusime...naeratasime...kallistasime...ohkasime...naeratasime, jälegi jõudis kohale kui õnnelikud me siin tegelikult oleme ja kui tänulik, et meil on selline võimalus. Neid hetki kus sa lihtsalt istud ja mitte millegi tõttu naeratad on siin nii nii palju...sooviksin, et neid oleks Eestis ka rohkem. Siin on kuidagi nii lihtne õnnelik olla...näed neid pisikesi detaile, mis maailma muudavad...ja oskad nende eest tänulik olla ja neid endale mällu salvestada.

 Kui me ennast õnnest täis olime ahninud, siis tuli mul idee Hononlulu parimat acai bowli sööma- see acai on üks mari, millest tehakse nagu siuke jäätise/smuuti moodi möks ja siis sinna peale pannakse müsli moodi puru(granola), mett,maasikaid,mustikaid ja banaani tükke. See magustoit on sealt organic söögi perekonnast. Jah healthy saab ka hästi maitseda...Saime siis oma kausitäied lauale, kui hakkas live band mängima. Noh siuke kahe inimese bänd, hästi armsas ja siiras naine laulis ning mis kõige imelisem...ta laulis meile, sest me olime ainsad kes sellel hetkel seal olid. Täiesti imeline, ta laulis nagu ingel ja oligi täpselt nii armas ka.

acai bowl

Pärast seda acaid viskasime Matilde ja Janno Waikikile ära ja läksime ise veel Waikikilt välja pizzat sööma. Mida kaugemal siit oled, seda paremat sööki saad. 

See on üks nendest päevadest mida sa lihtsalt ei ole nõus ära lõpetama... tegevused lihtsad tekkisid juurde. Siin ei ole nõnda, et pead hulle plaane tegema koguaeg ja päeva planeerima, siin asjad lihtsalt ise juhtuvad ja tulevad sinu juurde...head asjad. Mina nüüd lõpuks maandusin koju, sest homme tööpäev. Laman siin voodis ja mõtlen, et kui pikk, tegus ja huvitav päev jälle seljataga on...ja kui palju selliseid veel ees. Rõõmsaks teeb, thhihii...nii tore on seda teiega jagada. Kuigi noh ega need pildid ja mu jutt ei anna seda päris päris emotsiooni edasi tegelikult. See elu siin on lihtsalt sõnatuks tegev...

...Ikka veel ei ole koduigatsust :P

musidkallid !!!