Järjekordne vaba päev mis tuleb targalt ära kasutada

Kuna väga tihti seda ei juhtu, et mitmel inimesel meie naiste seast oleks vaba päev korraga, siis tuleb kõik need ära kasutada. Proovime ikka igal võimalusel siit Waikikist väljapoole kimada. Niisiis...otsustasime mina, Ursula ja Kertu minna Kailua beachile. Kahjuks oleme me kõik täiega unekotid, eriti kuna töötame öösel umbes kella 3ni...siis ei saa me ükski päev piisavalt vara üles ärgatud. Okei, suutsime kell 11 kargu alla ajada, sõime käppelt ja guugeldasime millise bussi peale oleks siis kõige targem istuda. Kailua beach on meie kodust umbes pooleteise tunni kaugusel ja minna tuli kahe bussiga. Bussi sõit läks päris kiiresti, bussi pealt maha astudes vaatasime ümberringi...olime sattunud armsasse piirkonda, kus ei ole pilvelõhkujaid, vaid hoopis armsad nukumajad ja aiakesed, koerad, laste mängu pallid tänaval ja korvipalli korvid maja seintele kinnitatud (nagu USA filmides ikka-isa-poja korvpall). Enamustel aedadel olid eriti nunnud ise maalituud surfi teemalised postkastid ja...

Jalutasime siis gps-i järgi(aitäh tark iphone) ranna suunas ja meie tee peale jäi nn kaubanduskeskus. Tegelikult oli seal vaid paar poekest...hüppasime siis sisse ja leidsime sealt eest ühe ägeda surfi poe. Siin need surfi firmade riided väga väga mõistliku hinnaga. Shoppasime siis natsa kuni kõht tühjaks läks ja oli vaja midagi kaasa haarata, sest meid ootas lisaks rannas aelemisele ees ka väikene hiking. Istutasime siis end ühe külapoe ette maha ja nautisime oma karbi salatit...kell oli juba 4 saanud. Kertu jonnis, et tal vaja päikest saada..okei, oli aeg ranna poole edasi kõmpida. Randa viis selline kodutunde tee. Minu jaoks meenutas see Andineeme randa ning Kertule Salmistut, nii me siis heietasime seal. 

See on kitesurfarite rand, sest seal väga tavalise surfi laineid pole, pigem on kõva tuul :)

Ja voilaa, vastu kõnnivad eestlased, täiesti lambises rannas...siis mõtlesime, et ongi vist Salmistu...Ühendasime siis teiste eestlastega väed, kes olid ka lihtsalt ilusamasse randa päevitama tulnud kui seda on Waikiki turiste täis rannariba.

 Ega me eriti kaua seda ilu nautida ei saanud, siin kaob ju päike nii kiiresti peitu, et pidime ajaga arvestama, et hikima jõuda. Saime teised eestlased ka endaga nõusse tulema ja läksime siis suurema kambaga. See matk oli lihtne, võttis umbes 20 minutit aega ja eriti ähkimapuhkima ei pidanud. Tipus oli muidugi jällegi lummav vaade. Rannas olles mõtled alati, et oh kui ilus sinine vesi ja palmid jnejne...kuid kui sa kuskil kõrgemal oled ja vaatad seda nn läbi linnu silmade, siis on kõik veel sinisem ja palme on kümme korda rohkem ning sa näed tegelikult asjade suurust ja olemasolu, amazing :) Tiksusime seal mäe otsas mingi pool tundi. Meie tegelik põhjus sinna mäe otsa minemiseks oli see, et seal pidi avanema hästi ilus vaade päikeseloojangule, aga kuna sel päeval olid mägede kohale tekkinud tumedad pilved, siis jäi see päikeseloojang seekord meie jaoks natsa pooletoobiseks. Vaatasime hoopis helesinist ookeani ja kahte armsat saarekest.

poolel teel

freedom

kamp 

turnime (vaata emps jumala okei on, pole kuhugi kukkuda ju)

Mäest alla tee oli väga libe, kruus ja liiv rullus talla all mega hullult, nii et vahepeal pidi lausa jooksma ja end mingil määral puude najale toetama. Teel autoni korjasime tänavalt mangosid ja vahetasime teiste eestlastega muljeid. Tagasisõiduga meil vedas, kuna teised eestlased olid sinna tulnud ühe kohalikuga kellel oli auto, siis pressisime kõik end sinna autosse-11 inimest. Häid lambaid mahub ikka palju ühte lauta nagu öeldakse. Tagasitee oli väga lõbus:) 

taevas tegi trikke, naudime naudime

Sinna beachile ja hikile peab ühe korra kindlasti veel minema, et näha seda ebanormaalselt ilusat päikeseloojangut ja et saaks terve päeva siidja liivaga rannas päikest võtta!