Ilmselt kõige imelisem, teguderohkem ja naeratusi täis päev

Ma olen nii tänulik kui ma vahel pean käsu peale vara ärkan, sest tegelikult olen ma täielik uneloom...kui oleks võimalus magaksin siin 12ni igapäev...aga mida kauem magan, seda lühemaks jääb päev. Täna pidime meie Ursulaga õnneks juba kell 7.20 ärkama, et 8.30 Hawaiian Rentalsi ees olla. Filmisime ühte reklaam videot mopeedi rendi kohale. Idee oli selles, et lihtsalt sõidame ringi erinevates kohtades ja samal ajal meid filmitakse...kõigile anti rollerid ja ühel oli võimalus juht rolleri tagaistmel olla- haarasin sellest võimalusest kohe kinni, sest ega ma selles mina ja roller situatsioonis väga kindel ei ole. Esiteks on mul jalad nii lühikesed, et suht ebastabiilne on seda rollerit püsti hoida ja teiseks sain ma palju rohkem vaatele keskenduda kui ma seda sõites oleksin saanud, seega ma olin selle variandiga mega rahul. Esimene peatus oli üks vaateplatvorm, kust nägime tervet Waikikit. Tee sinna oli kurviderohke ja meenutas mulle nii väga mingit armsat Itaalia või Prantsusmaa külakest, isegi bugenvillead kasvasid seal :) Suu naeratusest kõrvuni cruisisime seal käänulisel teel seni kui jõudsime kõige kõrgemale...oii kui ilus see Waikiki seal kõrgelt on. Tegime seal üleval paar kaadrit ja hakkasime alla tagasi tulema...järgmine peatus oli matk Mauna Fallsile. See on üks 46 meetrine kosk, milleni jõudmiseks tuleb umbes 40 minutit üles matkata. Hästi lihtne matk...läheme sinna kindlasti ühe korra veel koos kaameraga, et pildistada. See keskkond ja tee sinna üles oli nii nii ilus. Täiesti nagu džungel. Bambused, monkey nuti puud- kõik kokku eriti lopsakas ja huvitav, hoopis teistsugune. Igal asjal omad head ja halvad küljed....tee oli vägaväga porine, Ursulal olid eelmisel päeval puhtaks küüritud valged tennised jalas, nojah ega neist midagi alles ei jäänud... Aga see kõik oli neid musti tenniseid väärt. Järgmine peatus kohalik söögikoht Andys...tellisime seal endale ühed roasted beefi võileivad, mmm. Siin on need kohalikud lambikad söögikohad just eriti hinnatud ja head...turistid ei oska sinna sattuda, mis teeb selle veel paremaks. Järgmine peatus oli üks jäätise kohvik. Minu ettekujutlus jäätisest on ilmselt sama mis kõigil inimestel...kolm palli vahvli otsas. Aga EIII...need olid mingid imelikud mochi, ehk siis siuke kleepuv nätske ümbris ja sees jäätis, need nägid välja nagu väiksed küpsised. Ma maitsesin vaarika vanilje oma, ehk siis kest oli vaarikas ja sees vanilje jäätis...ja siis tsoks+mint, nii ebatavalised, aga nii head. Pärast jäätist hakkasime tagasi tulema...see kokku kestis mingi 5 tundi. Nii äge võimalus jällegi kukkus sülle nagu ikka...tuli kohe kinni haarata. Kui video valmis saab siis näitan teile ka . Seda filmis üks kohalik kutt, kes teeb üldjuhul cliffjumpi videosi proffide hüppajatega...hullult lahedad ja professionaalsed...

https://www.youtube.com/user/shibbystylee?feature=watch  siit leiate ta videod:)

mochid

rallisime ringi:)

Kui see üritus läbi sai siis tulime koju oma basseini äärde päikest võtma ja powernappi tegema. Kaks ühes- magad ja saad samal ajal pruuniks, miks mitte. Kui silma lahti tegime, siis tuli idee, et võiks täna päikeseloojangut pildistama minna. Ja kuna päeval seal mäe otsas olles kohalikud ütlesid, et siit näeb eriti ilusat päikeseloojangut siis...mõeldud tehtud...pool kuus võttis filmi crew auto meid peale ja hakkasime viiekesi mäe poole rallima. Kogemata sattusime me küll vale mäe otsa, mitte selle kus päeval olime..aga väga vahet polnud. Sealt päris päikeseloojangut ei näinud, kuid seda kuidas läks aina pimedamaks ja pimedamaks ja kuidas Waikiki tuled aina eredamaks muutusid...täiesti uskumatu pilt. Me olime seal mäe otsas vast mingi 2 tundi...istusime...naeratasime...kallistasime...ohkasime...naeratasime, jälegi jõudis kohale kui õnnelikud me siin tegelikult oleme ja kui tänulik, et meil on selline võimalus. Neid hetki kus sa lihtsalt istud ja mitte millegi tõttu naeratad on siin nii nii palju...sooviksin, et neid oleks Eestis ka rohkem. Siin on kuidagi nii lihtne õnnelik olla...näed neid pisikesi detaile, mis maailma muudavad...ja oskad nende eest tänulik olla ja neid endale mällu salvestada.

 Kui me ennast õnnest täis olime ahninud, siis tuli mul idee Hononlulu parimat acai bowli sööma- see acai on üks mari, millest tehakse nagu siuke jäätise/smuuti moodi möks ja siis sinna peale pannakse müsli moodi puru(granola), mett,maasikaid,mustikaid ja banaani tükke. See magustoit on sealt organic söögi perekonnast. Jah healthy saab ka hästi maitseda...Saime siis oma kausitäied lauale, kui hakkas live band mängima. Noh siuke kahe inimese bänd, hästi armsas ja siiras naine laulis ning mis kõige imelisem...ta laulis meile, sest me olime ainsad kes sellel hetkel seal olid. Täiesti imeline, ta laulis nagu ingel ja oligi täpselt nii armas ka.

acai bowl

Pärast seda acaid viskasime Matilde ja Janno Waikikile ära ja läksime ise veel Waikikilt välja pizzat sööma. Mida kaugemal siit oled, seda paremat sööki saad. 

See on üks nendest päevadest mida sa lihtsalt ei ole nõus ära lõpetama... tegevused lihtsad tekkisid juurde. Siin ei ole nõnda, et pead hulle plaane tegema koguaeg ja päeva planeerima, siin asjad lihtsalt ise juhtuvad ja tulevad sinu juurde...head asjad. Mina nüüd lõpuks maandusin koju, sest homme tööpäev. Laman siin voodis ja mõtlen, et kui pikk, tegus ja huvitav päev jälle seljataga on...ja kui palju selliseid veel ees. Rõõmsaks teeb, thhihii...nii tore on seda teiega jagada. Kuigi noh ega need pildid ja mu jutt ei anna seda päris päris emotsiooni edasi tegelikult. See elu siin on lihtsalt sõnatuks tegev...

...Ikka veel ei ole koduigatsust :P

musidkallid !!!